On nõnda lummav, ehkki ettearvamatu mõtiskleda, kuidas me lõputute võimaluste hulgas end lõpuks tegelikult teostame. Ma poleks iial osanud arvata, et ma Eestisse satun.

Kui mult oleks küsitud, kus ma arvan, et ma aasta-kahe pärast olen, oleks ma kas vastanud eestilikult, et „tulevikku pole olemas” või siis maininud mõnda ülehinnatud paika nagu London või New York.

Tegelikult ma tahtsingi 2006. aastal pärast Rooma ülikooli lõpetamist minna Ühendriikidesse ja sinna mõneks ajaks ka jääda, kuid lõpuks võttis mul passi saamine liiga kaua aega. Nagu teada, võivad Itaalias asjad liikuda uskumatu aeglusega. Kõige selle tulemusena otsustasin ma Euroopa kasuks ja veetsin paar aastat Inglismaal ja Iirimaal tööd tehes. Lõpuks Itaaliasse tagasi jõudes otsustasin ma oma õpinguid jätkata.
Guugeldasin „semiootika magistrikraad” ja „semiootika ülikool” ning ühtäkki ilmus mu arvutiekraanile koht nimega Tartu.
Kulus pisut aega mõistmaks, et tegelikult polnud see esimene kord, kus ma selle viietähelise mõistatusliku sõnaga kohtusin. Siis meenus mulle, et kord ülikoolis eksamiks valmistudes lugesin ma kuulsast „Tartu-Moskva semiootikakoolkonnast”.
Ühendasin Tartu nime Juri Lotmani omaga ja mõistatus lahenes.
Tundsin end sel hetkel õnnelikuna. Ma tuvastasin ühendusjooned ja see oli üks võimalusi liikuda oma tuleviku poole. See oli esimene kord, mil ma mõtlesin Tartust kui võimalikust õpipaigast. Kuid kui see väike mälestus minevikust kõrvale jätta, teadsin ma Eestist väga vähe.
Ma teadsin, et see on kaugel, ja sellest piisas. Ma teadsin veel, et ma tahtsin õppida välismaal ja ma tahtsin õppida semiootikat. Pannes need kolm koordinaati kokku, jõuad sa Tartusse. Veelgi enam, Tartu ülikool pakkus uustulnukatele suurepäraseid stipendiumivõimalusi ja, uskuge või mitte, Tartu oli (ja on ilmselt endiselt) Euroopa ainus paik, kus õpetatakse semiootikat magistritasemel inglise keeles. Nõnda ja selle kõige pärast ma siia tulingi.

Püüdes tundmatut enda jaoks dešifreerida on lihtsam tugineda asjadele, mida sa juba tead ja pead loomulikuks, nagu näiteks stereotüüpidele.
Õigupoolest kui ma väljendasin oma soovi Eestisse õppima kolida, arvasid, nii mu pere kui ka paljud lähedased sõbrad, et ma olen „peast segi”, et ma tahan minna „Venemaale” ja et „neil pole leiba, eurot ega pastat”. Ühtlasi lisasid nad, et lõunast pärit inimene (ma olen pärit Calabriast Itaalia lõunaosas), ei jääks iialgi sellises külmas kliimas ellu, kuid teisalt peeti mind õnnelikuks poisiks, kuna ma pidin minema sinna, kus elavad Euroopa kõige ilusamad naised.
Pole vist tarvis öelda, et paljud sellised stereotüübid pudenesid põrmuks niipea, kui ma oma jala maha panin. Mõned neist jäid aga kehtima. Neile sõpradele, kes mind külastasid, jättis Tartu armsa, nunnu ja elamisväärse linna mulje. Paigas, kust ma pärit olen, öeldakse, et kui jututeemaks on ilm, siis järelikult pole millestki rääkida. Eestis on sellele ütlusele raske truuks jääda, eriti ajal, mil on nii pime, et paistab, nagu oleks keegi üleval kõik tuled ära kustutanud. Mu sõprade hulgas on see pidev kaeblemise ja kildude allikas. Ausalt öeldes pole lõppeks isegi nii külm, kui ma ette kujutasin. See viib mu mõtte ühele filmile („Vanapoiss”), kus öeldakse: „Inimesed tõmbuvad kühmu, kuna neil on kujutlusvõime. Nii et ära kujuta ette mitte midagi ja sa muutud kuratlikult julgeks.”
Mul ei ole midagi kahetseda. Sain tänavu juunis magistrikraadi semiootikas ja otsustasin Tartus jätkata oma doktoriõpinguid. See tähendab lihtsalt, et ma pean Tartut heaks kohaks, kus õppida. Samal ajal on mu tunded ja hoiakud selle linna suhtes muutunud.
On üsna erinev asi, kas tulla siia Erasmuse programmi raames või pikaajalise tudengina. Näiteks siiamaani polnud mul kunagi vajadust õppida eesti keelt, sest loengud olid inglise keeles. Kuid nüüd tunnen ma, et jään paljust ilma, kuna ma ei oska eesti keelt. Kultuur käib keele kaudu. Seega alustasin ma tänavu eesti keele õppega koos kogu raskustega ning pingutustega, mida see ülesanne nõuab. Keeleoskuse puudumine kitsendab paratamatult suhtlemisvõimalusi, töövõimalustest rääkimata. Kui sa oled välistudeng, käid sa tõenäoliselt väljas teiste välistudengitega. Su sõprade ringi võib sattuda ka mõningaid kohalikke, kuid varem või hiljem saabub päev, mil sa oled ainus eesti keelt mitterääkiv inimene eesti keelt emakeelena rääkivate inimeste keskel. Jah, pea igaüks räägib siin sujuvalt inglise keelt, kuid mida teha sellisel juhul? Lülituda lingua franca’le kohalike arvel või jääda truuks eesti keelele välismaalase arvel?  
Puudutades itaallase jaoks sellist kuuma teemat nagu toit on üks Tartu paradokse see, et kartulid maksavad 15–50 senti kilost ja cappuccino hinnad kulgevad linnasüdames 1.50-st 2.50-ni.

Mainiksin, et Rooma südames saab ühes vanemas ja moodsamas kohvikus cappuccino vähem kui 2.50 eest, keskmine hind on aga alla ühe euro. Sestap mind ei üllatagi, et eestlased eelistavad teed või õlut! Lisaks kohvisõltuvusele olen ma veinifänn. Meie joome seda aeglaselt ja laua taga istudes. See põrkub paratamatult kokku kohalike joomakommetega, sest siin juuakse õlut kiiresti ja püsti seistes.
Oluline on meeles pidada, nagu üks mu õppejõude armastab korrata, et erinevus teeb asjad erinevaks. Kommunikatsioon identsete inimeste vahel, kes jagavad kõike, tähendaks seda, et neil pole millestki rääkida.

(Postimees, 07/12/2011)

remogramigna Uncategorized

Leave a Reply

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.